Mu ratas on muidugi piisavalt juba pildil olnud, nii sõna otseses kui ülekantud tähenduses, ning ma pole ka mingi “sahtlifotograaf”, küll aga ma tean, et sots.meedias on fotod olulised ning nende hankimine on kohati märksa tüütum kui sisuteksti loomine.
Ehk siis selline tagavaravariant.
Lillepildi oleks ka võinud muidugi saata, aga ma’i saand ju ometigi teise mehe põllukultuure maha trampida, et kuidagi rattaga kompositsiooni tekitada. Nimelt esimesi rukkililli nägin 🙂
Ja kui muljeid veel jagada, siis suusarajale ei läinud, meelega. Vägagi hästi oli meeles, mis jube liivasuss seal järve ümber oli + näljased patlased. Nende hooaeg küll veel pole, aga sääski tundus küll seal all vee juures olevat – üleval lõõtsus ju tuul ning sestap oli rahu, aga kivi juures mõned olid.
Küll aga realiseerisin ühe teise varasemalt realiseerimata jäänud plaani – nimelt käisin Vara kiriku juures ära, äärmiselt nunnu väike-lihtne maakirik. Aga Kikivere on küll üks neetud kant – niimoodi julgelt üldistangi oma kahe sealkandis käimiskorra pealt. Eelmine kord oli jube vastutuul – üle 10km/h ma sõita ei suutnud ning sestap jäi ka Varal käimata. Konkreetselt minu kõige vastikum vastutuules pusimise kogemus/mälestus. + surnukssõidetud kits kohe teeperves. Täna(eile) olin hinges-vaimus valmis ja kaardilgi vahemaad endale rohkem selgeks teinud, et okei, küll ma selle Kikivere tuuleõuduse vol 2 ära kannatan 5 km jagu, aga noh, oli hoopis 5 km teeremonti. Ja 2 km sellest oli ka ainult 1 sõidusuund lahti, kus siis teetöölised liiklust reguleerisid ja neis tingimustes vajus reflekteerimine vastutuule halbuse üle kuidagi tahaplaanile…
Aga nagu kiri näitab, siis sõidetud sai. Pluss see on hea meeldetuletus, et aeg-ajalt tasuks ka teetööde kaarti vaadata.
Ja kõike seda pikka juttu kirjutan ainult sellepärast, et mingis FB postituses oli mainitud, et tagasiside on tore, kuigi see võis muidugi ka puhas viisakus olla 🙂
R.R.
Terje jagab ka oma muljeid: Lähtel olen oma 100 x käinud, sest koht on kena ja võimalus Jõgeva mnt pidi kohale ja Vasula kaudu Tartusse tagasi sõita (või vastupidi). Ilm soosis rattasõitu, tuul reeglina vastu sõltumata sõidusuunast. Ebameeldivaks üllatuseks oli, et vatetorn suletud oli, sinna üles ronimine on mul alati n.ö. kohustuslik element olnud. Tuli siis lihtsalt väike jalutuskäik alla järve äärde ette võtta. Ujumiseks kahjuks vaim veel valmis polnud, jäi üle vaid väikseid põngerjaid kadestada, kes kilgates vette ja veest välja kargasid. Pikk langus Vasula suunas on väga nauditav, Vasulast Kõrveküla poole mäest üles rühkida aga tõeline katsumus. Aga hakkama sain!
