Avaldame siin blogis matkajate tagasisidet:
Reele kirjutas: “Aitäh, oli väga tore päev, mille tegid nautimisväärseks kauaoodatud ja lõpuks meieni jõudnud suvesoojus (et mitte öelda kuumus) ning uus ja avastamisrõõmu pakkuv sihtkoht. Tänase rattatee tegi veel eriliseks kõrvus helisev muusikapala, mille keegi tore inimene FB kommentaaris oli postitanud ja mis mind sestsaadik kummitama oli jäänud. Tõepoolest, Ulila suveaed suutis meid üllatada oma külalislahkusega: suveaia värvikirevate laudadega ääristatud lavalt kõlas kaasahaarav tantsumuusika, hubastel, kuigi veidi räämas ümmargustel kohvikulaudadel pilgutasid silmi rõõmsameelsed kollased peiulilled ning kõike seda ilu raamis päikesejänkude vallatu valgusmäng läbi suurejooneliste paplipuude lehestiku. Jah, võis reaalselt ette kujutada suveaias korraldatud ilusate ja uhkete kontsertide ja tansupidude hiilgust, millest mu matkakaaslane pajatas ning mida on jäänud meenutama ka laulusõnad: “Kui veedad siin rahus tunni, kui raske on mures meel, vaid aed on see, mis aitab veel sul taastada kadunud jõu.” Suveaias alanud külalislahket meeleolu hoidsid edasi ka aleviku sissesõidutee-äärne tervitussilt “Tere tulemast”, laternapostidele kinnitatud pidupäevased sinised lipukesed “Ulila 1582”, korrastatud sadamarajatised koos kutsuva jõeäärse rannaliivaribaga (kus sai ka tänavune esimene värskendav suplus ette võetud) ning lõpuks meid rannaliivale tervitama tulnud noor pardiperekond koos veidi eemal janu kustutava valge toonekurega.
Suur tänu Ulilale rattamatkaliste külalislahke vastuvõtu eest ning matka organiseerijatele kõige selle korraldamise eest!”
Terje lisab oma kommentaaris: Selle hooaja ainus koht, kus ma kunagi varem (ei rattaga ega muul moel) käinud ei olnud. Seega tuli ka laulu sisse pandud kuulus Ulila suveaed möödaminnes üle vaadata. Kosutust ja jahutust tõi karastav kümblus Elva jões.
Sõidust: Karlovast kuni Lasita Majani lausa lust sõita, edasi mööda maantee äärt kuni Ridaküla teeni mitte nii tore. Sealt edasi Ulilasse jälle lust. Tagasiteel puhus päris tugev vastutuul kogu tee, ka oli Tartu suunal üsna tihe liiklus, oli väsitav ja ma ei nautinud sõitu üldse. Õnneks Lidlist ostetud keefir turgutas keha ja vaimu, nii et koju ikka jõudsin. 🙂
Kokkuvõtteks: käidud-nähtud, kena koht, aga praeguste Viljandi mnt liiklusoludega Lasita Majast enam ma rattaga kaugemale kindlasti ei plaani sõita.
